Rangluumurd on levinud luumurru tüüp, mis moodustab ligikaudu 2–5% kõigist inimkeha luumurdudest. Kirurgia on näidustatud patsientidele, kellel on märkimisväärne nihe, ebastabiilsus, kaasnevad tüsistused või kõrge funktsionaalne nõudmine, eesmärgiga vähendada mitteühendumise riski ja taastada õlaliigese funktsioon. Ilmse nihke või ebastabiilsusega luumurdude korral kasutavad arstid tavaliselt plaadiga sisemise fikseerimise operatsiooni, et soodustada luumurru paranemist. Väikesel arvul patsientidel (umbes 1–3%) võib pärast operatsiooni siiski tekkida plaadi purunemine, mis mitte ainult ei takista taastusravi, vaid võib vajada ka teist operatsiooni (nagu on näidatud alloleval joonisel).
See artikkel käsitleb plaatide purunemise põhjuseid ja ravimeetodeid ning pakub teaduslikke reageerimisstrateegiaid.
Plaadi purunemise põhjus
1. Biomehaanilised tegurid
Rangluu on S-kujuline ja keskmine kolmandik on kõige murruohtlikum koht ja ka suurima mehaanilise koormuse all olev piirkond. Selle piirkonna plaadid on allutatud suurele painde- ja väändepingele; kui murru paranemine viibib, võib plaat pikaajalise väsimuse tõttu puruneda.
Pingekontsentratsioon: Ebapiisav plaadi pikkus (nt katab ainult 2-3 kruviauku murruotsas) võib pingekontsentratsiooni tõttu põhjustada plaadi mõlema otsa purunemise või kruvide lõdvenemise.
Lisaks võib liigne kruvikinnitus või terastraadiga ligeerimine purustatud murrupiirkondades põhjustada ka liigset pingekontsentratsiooni ja sellele järgnevat plaadi purunemist (nagu on näidatud alloleval joonisel).
Biomehaanilised katsed on näidanud, et ebapiisav plaatide ulatus ja ebapiisav kruvide kinnitus on peamised mehaanilised tegurid, mis põhjustavad plaatide purunemist.
2. Kirurgilised tehnilised küsimused
Kliiniliselt on konservatiivse ravi paranemismäär kõrgem kui kirurgilise ravi puhul, kuid konservatiivne ravi on peamiselt seotud valesti kokkukasvamise riskiga. Kirurgilise ravi puhul mõjutab kirurgilise lähenemisviisi valik otseselt plaadi stabiilsust, mistõttu on kirurgilise luumurru mitteühendumise esinemissagedus veidi suurem kui konservatiivse ravi puhul. Kui operatsioon on valitud, on kirurgiline meetod kriitilise tähtsusega.
Vale plaadi valik:
Mittelukustuvate plaatide (tavaliste plaatide) kasutamisel on kruvid kergesti lahti tulemas, mis võib põhjustada plaadi purunemise. Selliseid plaate kasutatakse tänapäeval harva ja enamasti on neid nähtud varasemate rikete korral.
Ebapiisav plaadi paksus (nt 2,7 mm plaadid, mida kasutatakse lihaseliste või rasvunud patsientide puhul) ei pruugi pakkuda piisavat tuge.
Ebapiisav kruvifiksatsioon: kruvide arv on ebapiisav (üldiselt on soovitatav vähemalt 6 kruvi) ja kõik 6 kruvi tuleks paigaldada bikortikaalse fikseerimisega – ainult selline kinnitusjõud suudab tõhusalt vastu panna väändejõule ja ülajäseme raskusjõule. Erijuhtudel, näiteks halva venivuse või raske osteoporoosiga patsientidel, on mõnikord vajalik bikortikaalne fikseerimine (kruvid tungivad stabiilsuse suurendamiseks nii rangluu eesmisse kui ka tagumisse kortikaalsesse luusse).
3. Patsiendiga seotud tegurid
Plaadi purunemise peamine põhjus on paranemata murru otsad või hilinenud luu kokkukasvamine (luu mitteühendumine). Kui luumurd ei ühine, peab plaat luu asemel kandma suuremat koormust, mis aja jooksul viib plaadi väsimusmurruni. Mitteühendumist mõjutavate tegurite hulgas on eriti olulised patsiendiga seotud tegurid, sealhulgas suitsetamine (nikotiin pärsib luude paranemist), suhkurtõbi, alatoitumus (D-vitamiini või kaltsiumi puudus) ja osteoporoos (halb luukvaliteet, mis põhjustab kruvide kerget lahtitulekut). Teatud juhtudel võib ka haavainfektsioon põhjustada mitteühendumist: postoperatiivne infektsioon võib põhjustada luu resorptsiooni, mille tagajärjel plaat kaotab toe ja lõpuks murdub.
Plaatide purunemise ravimeetodid
1. Revisioonikirurgia (esmavaliku ravi)
Näidustused: Paranemata luumurd koos plaadi murdumise ja funktsioonihäirega. Kirurgilised eesmärgid: Rangluu pikkuse taastamine, stabiilse fiksatsiooni saavutamine ja bioloogilise luumurru paranemise soodustamine.
2. Alternatiivsed ravimeetodid
Intramedullaarne naelafiksatsioon: sobib patsientidele, kellel on halb luukvaliteet, kuid nõrk pöörlemisvastane võimekus.
Ekstrakorporaalne lööklaineteraapia (ESWT): rakendatav kerge luuühinemise puudumise korral, mis võib stimuleerida luude paranemist.
Madala intensiivsusega pulseeriv ultraheli (LIPUS): soodustab luumurdude paranemist, kuid suhteliselt aeglase terapeutilise toimega.
Kokkuvõte
Plaadi purunemine on rangluumurru operatsiooni järgne potentsiaalne tüsistus, kuid selle riski saab oluliselt vähendada optimeeritud kirurgiliste tehnikate, range operatsioonijärgse ravi ja ratsionaalse rehabilitatsiooni abil. Plaadi purunemise korral on revisioonikirurgia koos luusiirdamisega praegu kõige tõhusam ravimeetod. Seetõttu on soovitatav, et patsiendid järgiksid rangelt arsti nõuandeid ja väldiksid varajast füüsilist koormust pärast operatsiooni.
Postituse aeg: 21. jaanuar 2026